Juhtumite näiteid

 
Sisukaart
   
 

Eesti Patsientide Esindusühingu (EPE) juhtumite näiteid

Kui tarbijakaitse ja ametiühingute tegevus lähemat selgitamist ei vaja, siis patsiendikaitse sisu ei ole ühiskonnas veel piisavalt selge. Et ühingu tegevus ning klientide mured ja probleemid oleksid paremini aru saadavad, siis siia lehele oleme lisanud mõned näited EPE poolt lahendatud juhtumitest. 

Ühingu poolt pakutavad huvikaitse teenused toetavad ühiskonna nõrgimate õigusi suhetes tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajatega ning on oluliseks lüliks inimõiguste tagamisel demokraatlikus ühiskonnas.  

Allolevate juhtumite kasutamisel õppetöös võib kaasusi analüüsida ning leida milliseid patsiendi õigusi rikuti, milline võiks olla huvikaitsja argumentatsioon ja milliseid lahendusvõimalusi veel võiks kasutada.

Kaasustes on nimed muudetud.

 

Huvikaitsja abiga kustutati väärad andmed lapse haigusloost

Väike autistist poiss (7) viibis oma emaga mõned päevad psühhiaatriakliinikus.  Hiljem avastas ema, et poja haiguslukku on kirjutatud poega riivav fakt, mis ei vasta tõele, millel ei olnud lapse endaga mingit seost ja mis oleks võinud hiljem tekitada lapse suhtes negatiivset hoiakut. Kuigi Isikuandmete kaitse seaduse kohaselt peab andmetöötleja väärad faktid dokumentidest kõrvaldama, ei soovinud raviarst seda teha. EPE huvikaitsja pöördus kliiniku poole kirjaliku palvega märge kustutada ning pärast pikka telefonivestlust juhatajaga märge kustutati. Ema oli väga tänulik, kuna tal endal poleks jätkunud hingejõudu ja oskust sellega tegelda. Hiljem ta helistas EPE-sse veel mitmeid kordi ning rääkis oma poja edusammudest.

 

Patsient sai plaanilisele operatsioonile, mis oleks võinud mitmed kuud edasi lükkuda

Jaanusel (73) oli kindlaks määratud kuupäev songaoperatsioonile minekuks, mida ta oli oodanud mitu kuud. Mitmel varasemal korral äpardunud operatsioonide tõttu oli ta palju kannatanud ning ootas uues operatsioonis oma vaevustele lõpiks ometi leevendust. Viis päeva enne kindlaksmääratud opi aega helistas kirurg ja väitis, et operatsioon jääb ära, sest Haigekassa rahad on otsas. Suures meelehärmis pöördus Jaanus EPE poole. EPE tegi järelepärimise Haigekassale, kust tuli kiire vastus, et leping haiglaga kehtib ning rahad ei tohiks otsas olla. EPE informeeris sellest klienti ja võttis ühendust kirurgiga. Järgmisel päeval helistas kirurg Jaanusele ja ütles ta võib kindlaksmääratud ajal operatsioonile tulla. Jaanus võttis hiljem EPE-ga ühendust ja oli väga tänulik, sest tema seisund pärast operatsiooni paranes palju ja tal polnud vaja veel mitu kuud tarbetult kannatada.

 

Arsti pettus tuli ilmsiks ning patsient sai õigel ajal operatsioonile 

Marel (39) oli vaja teha väiksem operatsioon, kuid arsti sõnul olevat ravijärjekord sellele operatsioonile kolm aastat. Samuti rääkis arst, et kui Mare on nõus operatsiooni eest maksma, siis ta saaks operatsioonile juba kahe nädala pärast. Kuna küsitud summa oli suur ja Marel seda maksta ei olnud, siis pöördus ta abi saamiseks EPE poole. Huvikaitsja võttis ühendust Haigekassaga ning tuli välja, et plaaniline järjekord sellele operatsioonile nimetatud asutuses on vaid kaks kuud, mitte kolm aastat. Pärast ühendusevõttu arstiga, kes väitis, et patsient oli kõigest valesti aru saanud, pandi Mare järjekorda ning kahe kuu pärast sai ta Haigekassa poolt hüvitatavale operatsioonile. 

 

Instrumendi kehasse unustanud kirurg korvas patsiendile tekitatud kahju

Merikesel (35) opereeriti neerutsüsti.  Pärast operatsiooni jäid naisel püsima valud vasakul kõhus ja vasakus küljes. Merike ei saanud ilma valudeta istuda, kõndida, kummarduda, süüa ega magada. Ta elas ainult valuvaigistite abil, kannatas tema töövõime ning ta pidi olema pidevalt haiguslehel. Arstid Merikese terviseseisundit selgitada ei osanud. Aasta hiljem tehti patsiendi kõhukoopale kompuuteruuring ja leiti, et Merikese kõhuõõnde on operatsiooni ajast märkamatult jäänud sisse dreen (vedeliku ärajuhtetoru haavast). Dreen eemaldati alles poolteist aastat pärast operatsiooni.  Merikesel tuvastati püsiv töövõimetus puue vastava kehadefektiga (suur struktuurimuutus) ning puudest tingitud lisakulud. Merike leidis, et temale väljamakstav töövõimetuspension koos puudetoetusega ei korva enne haigestumist saadud töötasu ning soovis teada, kas tal on alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

EPE abiga kogus Merike kokku kõik asja lahendamisel olulised dokumentaalsed tõendid, ning esitas õiguslikult põhjendatud ja tõendatud avalduse riigi õigusabi saamiseks. Ta sai kohtus esindamiseks riigi esindaja ning kohtuvaidlus lahenes kompromissiga, millisel juhul tervishoiuteenuse osutaja korvas patsiendile kahjud kokkulepitud ulatuses.

 

Arstide viga keisrilõikel viis asendusemaduse seadusandluse väljatöötamise vajaduse tunnistamiseni

Noor naine (28) sünnitas kesirilõikega oma esimese lapse. Järgmisel päeval teatas talle arst, et koos lapsega võeti operatsiooni ajal temalt ka emakas. Sellisest ohust ei olnud keegi talle rääkinud ning organ eemaldati ilma naise  nõusolekuta ja lähedastelt operatsiooni ajal nõusolekut küsimata. Naine oli ilmselgelt suures šokis. Hiljem püüdis haigla personal teda veenda, et ta oma mehele sellest midagi ei räägiks ja juhtunu maha salgaks. Noor naine tahtis aga veel lapsi saada ja soovis asja kohtusse anda. See kummaline veenmine asi maha salata tundus talle kahtlane ja viis järelduseni, et midagi läks keisrilõike käigus viltu ja tegemist võib olla arstliku veaga.  Ta pöördus oma murega EPE poole.

EPE alustas kõigepealt ema hingelisest kriisist välja aitamist koostöös AS Väärtustades Elu psühholoogidega. Paralleelselt püüti ka tuvastada, mis haiglas tegelikult toimus ja kuidas oleks naise olukorras siiski võimalik lapsi saada. Pärast haiglaga suhtlemist oli selge, et tõe jälile ilma põhjaliku uurimiseta ei ole võimalik jõuda, sest haigla dokumente ei väljastanud ning tõendeid ei esitanud. Kuna naine politsei ega tervishoiuteenuste kvaliteedi komisjoni uurimise põhjalikkusse ega sõltumatusse ei uskunud, siis avaldust ta esitada ei tahtnud. Tasapisi asendus süüdistamine lahenduste otsimisega ning koos EPE-ga jõudis ta järelduseni, et ainus võimalus on asendusema leidmine, mis aga Eestis ei ole seadusega lubatud. Kuna naise õde oli nõus asendusemaks hakkama, hakkasime koostöös Naistearstide Seltsi ja TÜ Kliinikumi eetikanõukoguga asju ajama, et asendusemadus Eestis seadustataks. Noor naine oli alguses läbematu, sest kogu asjaajamisele läheks liiga palju aega. Ent kuna tal ei olnud raha teise riiki minemiseks kus asendusemadus on seaduslik, siis jätkas ta koos EPE-ga võitlust selle nimel, et asendusemadus saaks ka Eestis võimalikuks. Asi jõudis niikaugele, et nii sotsiaalministeerium kui poliitikud hakkasid aru saama vastava seadusandluse augu täitmise vajalikkusest ja selle nimel töötama, et vastav seadus ja süsteem saaks ka Eestis välja töötatud. Loodetavasti jõuab naine seaduse ära oodata.

 

Alusetult hooldekodusse kinni pandud naine pääses tänu huvikaitsja abile sotsiaalpinnale ja sai omaette elama

Ühel päeval tuli kiirabi Leeni (69) 2-toalisse korterisse ja palus tal endaga kaasa tulla. Kuigi Leeni tervis ei vajanud kiirabi ja ta polnud kiirabi kutsunud, läks ta sõnakuulelikult kaasa. Sõit oli Leeni üllatuseks pikk kuni lõpuks peatuti 40 km kaugusel Leeni kodust ühes hooldekodus. Sanitarid tirisid Leeni kättpidi autost välja ning viisid ta nõukogude aega meenutavasse hooldekodu tuppa. „Mis on juhtunud? Miks te mind siia tõite?“ küsis Leeni täis hirmu. „See on nüüd sinu uus kodu“ vastas sanitar ning keeras ukse Leeni selja taga lukku. Leeni ei olnud sellega arvestanud, kõik tema asjad olid jäänud maha, isegi oma telefoninumbritega märkmikku ja prille ei taibanud ta kaasa võtta. Ta ei saanud kellegile helistada ega näinud midagi lugeda. Leeni hakkas nutma. Ta nuttis oma voodiserval istudes mitu kuud kuni hooldekodu personal hakkas märkama, et Leeni tervis ei olnud sugugi nii halb, et ta oleks vajanud eestkostjat ja ta ei olnud sugugi ohtlik, et oleks vajanud tahtevastast hooldamist. Nad teavitasid olukorrast EPE-t.

Asja uurima hakates selgus, et Leeni tütre endine mees oli kohtu kaudu saanud Leeni eestkostjaks ja tema taotlus paigutada Leeni kinnissesse asutusse rahuldati. Leeni transportimiseks hooldekodusse palkas ta kiirabi 3000 krooni eest. Leeni oma kohtuistungil ei viibinud ja ta sellest midagi ei teadnud. Tema korter müüdi maha ja tema asjad jäid teadmata kadunuks. Eriti kahju oli Leenil oma raamatutest ja pildialbumitest.

EPE aitas kõigepealt Leenil saada prillid ning otsis välja talle oluliste inimeste telefoninumbrid ja täpsed aadressid. Samuti vaidlustas eestkoste ja kinnissesse asutusse paigutamise kohtus kuni lõpuks Riigikohus selle otsuse tühistas ning saatis uuesti esimese astme kohtusse. Lõpuks pärast pikka kohtuprotsessi sai Leeni vabaks, kuid tema kodu talle tagasi enam tuua ei õnnestunud. EPE alustas läbirääkimisi kohaliku omavalitsusega, kelle vigade ja hooletuse tõttu järelvalve teostamisel taoline olukord võimalikuks osutus. Lõpuks olles sunnitud tunnistama oma möödalaskmisi antud juhtumis, eraldas kohalik omavalitsus Leenile sotsiaalpinna, kus ta tänaseni iseseisvalt elab ja ilma kõrvalise abita hakkama saab. Leeni on EPE-le ülimalt tänulik, sest ilma EPE sekkumiseta elaks ta tõenäoliselt tänaseni kinnises asutuses.

 

Kohtutäitur maksis tagasi ebaseaduslikult arestitud pensioni

Riho (67) pensionär pöördus kaebusega kohtutäituri tegevuse peale, sest kohtutäitur arstis tema pensioni 50% ulatuses. Rihol ei jäänud enam raha eluaseme- ja söögi eest tasumiseks. Ta soovis teada, kas kohtutäituril on õigus kirjeldatud viisil toimida.

EPE nõustaja selgitas, et vastavalt kohtupraktikale võrdsustatakse pensionärid töötavate inimestega, kelle sissetulekut ei või miinimumpalga ulatuses arestida. Näiteks on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud seisukohale (07.06.2007, nr. 3-2-1-68-07 p. 13), et Riikliku pensionikindlustuse seadus sätestab küll riiklikust pensionist kinnipidamise maksimummäära (50%), kuid lisaks RPKS (Riikliku pensionikindlustuse seadus) §-le 47 tuleb riiklikust pensionist kinnipidamise korral arvestada TMS (Täitemenetluse seadustik) § 132 lõikega 1, mille kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.  Seega tuleb alati võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks (sh. riiklikust pensionist kinnipidamiseks) kindlaks teha võlgniku sissetulekud ning nende suurus kokku. Riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS  47 lõikes 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud (pensioni alles jääv osa jt. sissetulekud kokku) vastavad TMS  132 lõikes 1 toodud alammäärale.

Pärast EPE sekkumist tühistas kohtutäitur oma täiteotsuse ning tagastas Rihole alusetult äravõetud raha. 

 

Ratastoolis mees sai hooldekodust koju ja tema hea hooldaja oma töö eest lõpuks tasu

Maal elav Karl (62) põdes ALS lihashaigust, mille tulemusena olid tema  lihased kõhetunud ja ta vajas ratastooli ning hooldajat. Õnneks oli tal tore hooldaja, kes tegi oma tööd hoole ja armastusega, kuid kahjuks murdis hooldaja oma käeluu ja ta Karli hooldada enam ei saanud.  Kuna kohalik omavalitsus (KOV) ei suutnud asendushooldajat leida, paigutati mees hooldekodusse. Hooldekodus Karli seisund aga halvenes oluliselt, sest hooldekodu personal ei olnud kursis ALSi haige spetsiifiliste vajadustega ning asjatundmatu hooldamise tõttu tehti mitmeid vigu.

Karl pöördus EPE poole, sest kartis, et ta ei saa enam koju ega oma endist hooldajat tagasi, kes oli vahepeal tervenenud ja valmis teda uuesti enda hoole alla võtma. Karl ei soovinud hooldekodu peale kaevata, ta tahtis lihtsalt koju tagasi minna. Ent KOV ei soovinud hooldajaga enam käsunduslepingut sõlmida tuues ettekäändeks rahapuuduse.

Hooldaja oli hea inimene ning tegi pool aastat vabatahtlikuna tööd, enne kui vald tänu EPE sekkumisele siiski temaga töösuhte lõi (küll kehvematel tingimustel). Hooldajal endal polnuks psühholoogiliselt võimalik seda asja lõpuni ajada, koormus oli niigi inimliku vastupidavuse piiri peal.

 

Puudega lapse ema sai soodustingimustel vanaduspensioni, mille määramisest algselt keelduti

Laine (52) kasvatas Aspergeri sündroomiga last üle 8 aasta. Vastavalt seadusele (RPKS §-le 10 lg 1 p 1), on õigus soodustingimustel vanaduspensionile emal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last. Kuna seda autismi vormi hakati tunnustama alles hiljaaegu, siis ei saanud Laine lapsele puuet vormistada sünnist alates. Laine lapsele määrati raske puue  alates 2011 aastast.  Seadusest tulenevalt oli tal õigus taotleda lapsele puude määramist tagasiulatuvalt ainult 1999 aastani. 1999 aastalt muutus seadusandlus ning invaliiduse asemel hakati määrama puudeid, mille määramist tagasiulatuvalt ei olnud enam võimalik taotleda. Vahepeale jäi määratlemata perioodi, mille tulemusel ei olnud Lainel võimalik soodustingimustel vanaduspensioni taotleda, sest tal ei olnud võimalik lapsinvaliidi/puudega lapse kasvatamist (üle 8 aasta) tõendada. Sotsiaalkindlustusameti otsusega keelduti kliendile soodustingimustel vanaduspensionile mineku võimaldamisest. Klient pöördus nõu ja abi saamiseks EPE poole.

EPE nõustaja selgitas, et vaatamata hilisemale diagnoosimisele on kliendi lapsel Aspergeri sündroom, ehk pervasiivne arenguhäire sünnist saadik. Sündroomi ei saa ravimitega välja ravida, see on  elukestev seisund. EPE abiga esitas Laine Sotsiaalkindlustusameti peale vaide ning selle rahuldamata jätmisel Halduskohtusse kaebuse, milles palus Sotsiaalministeeriumi vaideotsuse tühistamist ja soodustingimustel vanaduspensionile jäämise õiguse tunnustamist. Vaidlus lahenes pärast esimest kohtuistungit poolte kokkuleppega ning klient sai õiguse soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks. 

 

Hambaarstid maksid patsientidele hüvitist patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustuse täitmata jätmise tõttu

Reelika (24), noor lapseootel naine, läks reede õhtul hambaarsti juurde oma hammaste tervislikku seisundit kontrollima. Enne kontrolli alustamist hoiatas patsient, et tagumist katkist tarkusehammast ei ole vaja puutuda, sest see tõmmatakse välja pärast sünnitust. Arst parandas augu tagumise tarkusehamba kõrval olevas hambas ning paigaldas ajutise täidise ka tarkusehambas olevale augule, kuid seda patsiendilt nõusolekut küsimata ja „heast südamest“ nagu ta hiljem selgitas. Kodus algas Reelikal tohutu hambavalu seoses tagumise tarkusehamba täitmisega. Lapseootel naine oli sunnitud sööma väga suures koguses kangeid valuvaigisteid enne, kui teise arsti juurde uue vastuvõtu aja sai ning valutavast hambast täidis eemaldati. Lisaks valudele (mittevaralisele kahjule) oli Reelikal seetõttu ka mitmeid täiendavaid kulutusi (varaline kahju).

Valentina  (56), miinimumpalka saav naine, pöördus hambaarsti poole haige hamba väljatõmbamiseks. Valentina soovis hammast eemaldada seetõttu, et hammas logises, selle parandamine ei olnud mõttekas ning  teenuse hind hamba parandamise eest on kallim, kui väljatõmbamise eest. Valentina teavitas arsti, et soovib hamba väljatõmbamist. Selle asemel parandas arst hamba ära. Valentina tasus viimase söögiraha eest arve, kuid kodus, kui polnud raha mille eest süüa osta, hakkas ta arsti tegevuse nõuetekohasuses kahtlema ning tuli EPE-sse  nõu küsima.

EPE nõustajad selgitasid, et vastavalt VÕS §-le 766 on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud patsienti teavitama:

  • patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist ja võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, ehk vaidlusalusel juhul vähemalt seda, millised hambad vajavad ravi;
  • pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, ehk vaidlusalusel juhul vähemalt seda milliseid hambaid ravida soovitab, kuidas ta neid ravida kavatseb;
  • tervishoiuteenuse osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest, ehk vähemalt seda, et hammas võib hakata valutama ja mis juhtub siis, kui hammas jätta puutumata, nagu klient soovis vmv.

Mõlemal juhul hüvitas hambaraviteenuse osutaja patsiendi nõude mittevaralise (valuraha) ja varalise (kantud rahalised kulutused) kahju hüvitamiseks.

 

Noormees sai huvikaitsja abiga kauni naeratuse

Kristjanil (25) oli varasema õnnetuse tõttu üks esihammastest puudu ning haigutav mulk tema hammaste vahel oli kole. Tema vanematel ei olnud võimalik teda toetada ning õppides ülikoolis käis Kristjan õhtuti ja suviti tööl ning kogus pikka aega raha oma hamba jaoks. Lõpuks sai ta uue hamba, mis oli küll ilus, kuid pidas vaid veidi üle kuu vastu. Krsitjan pöördus EPE poole, sest raha uue hamba jaoks tal ei olnud. Hambaraviasutus väitis, et poiss on ise süüdi, et tema hambad on viletsad, et ta ei pese neid korralikult ja et hammas murdus poisi enda süül. Samas oli röntgenülesvõtetelt näha, et paigaldatud tift oli viltu, mistõttu lihtsa loogika ja füüsikaseaduste järgi oli täiesti arusaadav, et koormuse korral selline hammas vastu ei pea.

Kuna hambaraviasutus viga ei tunnistanud, pöördusime firma poole, kellelt vastav hambaraviasutus tarvikuid sisse ostis, ja küsisime sealse eksperdi käest arvamust, kas tegemist võib olla vigase materjali või valesti paigaldatud tiftiga. Saime eksperdilt õiglase hinnangu ja selgituse, et ligi 45-kraadise nurga all tifti ei paigaldata ja seda võib lugeda raviveaks. Antud eksperdi vastusega pöördusime uuesti hambaraviasutuse poole, käsitledes vastust tõendina, et on juhtunud raviviga, misjärel hambaraviasutus nõustus tagastama patsiendile hamba ravile kulutatud summa ning Kristjanil oli võimalik ravi jätkata. Kuna tegemist oli suure summaga, poleks patsient vastasel korral aastaid oma olukorrale lahendust leida suutnud, seega sai noore inimese olukord suus kiirema lahenduse.

 

Raske puudega laps sai koolikiusamise alt vabaks ja läks talle sobivasse kooli

EPE poole pöördus vanaema, kes kasvatas raske puudega last. Last kiusati koolis ning vanaema ja laps ei saanud kooli töötajatelt õiglast abi. Kuna laps oli intellektipuudega ja käis puuetega laste klassis, oleks laps pidanud saama tema erivajadusest tulenevat abi ja kohtlemist, kuid paraku sai ta õpetajalt ainult märkusi ning teiste laste poolt rünnakuid. Laps ei julgenud kooli minna ja vanaema leidis, et nõudmised lapsele on koolis liiga kõrged ning kohtlemine ei vasta lapse võimetele.

EPE kutsus kokku võrgustiku koosoleku, kus suudeti saavutada lapse huve arvestavad kokkulepped. Kahjuks polnud kool valmis piisavalt mõistma lapse vähenenud võimeid ja erivajadusi. EPE aitas vanaemal hankida informatsiooni erivajadusega laste õppeasutuste kohta ning vanaema leidis selle tulemusena lapsele  kooli, kus laps saab tänase päevani talle sobilikku haridust ja tuleb kenasti toime.

 

Puudega lapsed vabastati visiidi ja haiglapäevatasudest Pärnu Haiglas.

Kersti (36) elas koos oma 9-aastase poja Kardo ja 13-aastase tütre Kariniga. Laste isa lahkus 8 aastat tagasi. Kahjuks sündis Kardo sügava liitpuudega, ta on ratastoolis, ta suudab natuke rääkida ja talle meeldib iga päev emaga õues käia. Enda eest hoolitsemisel vajab Kardo pidevat abi nii päeval kui öösel. Filoloogiks õppinud Kersti loobus oma õpetajatööst ning jäi koju Kardot hooldama, pere ainsaks sissetulekuks oli 25 eurone hooldajatasu, 68 eurone puudega lapse toetus ja 38 eurot lapsetoetusi. Laste isa hoidis elatisraha maksmisest kõrvale. Kardo nõrga immuunsüsteemi tõttu vajab ta sageli eriarstide abi ning lapse keerulise diagnoosi tõttu on tihti vaja pöörduda EMO-sse. Kui pärast esmaabi andmist või täpsustavaid uuringuid selgub, et haiglaravi asemel on mõistlik jätkata ravi kodustes tingimustes, tuleb vanemal tasuda visiiditasu 5- eurot, mis on Kerstile väga suur summa. Samuti tuleb neil sageli viibida haiglaravil ja tasuda voodipäevatasu 2.50 iga päeva eest. Paraku ei ole Kerstil peaaegu kunagi sellist raha, et kõiki arstil käimise tasusid maksta. Sageli ei ole ema rahakotis isegi söögiraha ja visiitasule tuleb võtta arve, et siis hiljem tasuda. Selline olukord oli Kerstile nii muserdav, et ta pöördus EPE poole.

Sarnase murega pöördus EPE poole ka Sirje (43) ja veel paljud teised puudega laste vanemad, kes kirjeldasid analoogset olukorda. Näiteks rääkis Sirje kuidas ta pidi kahe väikese lapsega maalt linna hääletama, kuna tal puudus raha bussipileti ostmiseks. Sirje pidi lapsega minema psühhiaatri juurde, et selgitada suurema lapse diagnoosi ja ravi. Vastuvõtule minnes  selgus, et ta peab tasuma lapse vastuvõtu eest visiiditasu. See raha, mis visiiditasule kulus, oli mõeldud selleks, et lastele linnas enne tagasiminekut maale pisut süüa osta. Visiiditasu maksmise tõttu, jäid need 2 väikest last tühja kõhuga.

Nende juhtumite ajel tegi EPE pöördumise Pärnu Haigla nõukogule vabastada  raske ja sügava puudega laste hooldajad voodipäevatasu maksmisest ja puudega lapsed visiiiditasu maksmise kohustusest.  Ettepanek rahuldati  täies mahus ja Pärnu Haiglas ei võeta visiiditasu raske ja sügava puudega lastelt ning voodipäevatasu nende hooldamisel haiglas hooldajalt.  Samasisulise ettepaneku tegi EPE ka TÜ Kliinikumile, kuid paraku jäi see pöördumine vastuseta ja tulemuseta.

 

Psüühilise erivajadusega naine sai vajalikku arstiabi, rehabilitatsiooni ja sotsiaalteenuseid

 Ehal (67) oli oma psüühikahäire tõttu keeruline inimestega suhelda. Ta sattus kergelt konflikti ja muutus tüütavaks, mistõttu tõrjuti teda nii arstide kui ametnike poolt ning abi andmine asendus ettekäänete otsimisega abist keeldumiseks. Oma psüühilise erivajaduse ja keerulise olukorra tõttu vajas ta eriarstiabi, rehabilitatsiooniteenuseid, rahalist abi ning regulaarset sotsiaaltöötaja abi, kuid KOV keeldus tema aitamisest ettekäändel, et Ehal on täiskasvanud tütar, kes peab teda aitama. Kahjuks diagnoositi tütrel vähk, kellel ei olnud võimalik ema aidata, sest ta vajas ise abi. Eha ei saanud isegi sotsiaalosakonna bussiga turul käia, sest teda ei võetud peale põhjusel, et ta pole valda sisse kirjutatud, kuigi Eha oli seal elanud 47 aastat. Ka arstid keeldusid ravimast Eha somaatilisi probleeme ning saatsid ta iga tervisekaebuse korral psühhiaatri juurde. Eha pöördus EPE poole pärast seda kui eriarst oli ta minema saatnud, sest Eha ravikaardile oli suurelt ja punaselt  kirjutatud „vaimuhaige“. EPE sekkumise tulemusena kustutati märge ravikaardilt, Ehale tehti vajalikud analüüsid ning diagnoositi somaatiline haigus, mille osas hakkas Eha ravi saama.  Samuti võttis EPE ühendust KOV-iga, lükkas ümber esitatud põhjendused abist keeldumiseks ning aitas Ehal saada vajalikke rehabilitatsiooniteenuseid, sõita sotsiaalosakonna bussiga, saada seadusega ettenähtud toetusi, leida sobiv sotsiaaltöötaja ning sissekirjutuse valda. Ilma EPE sekkumiseta oleks Eha olukord võinud väga halvaks kujuneda.

 

Sügava puudega inimese vara kaitsmisel avastati suurem petuskeem

Kaupo (36), kellel oli sügav puue psüühikahäire tõttu, elas talle pärandatud majaosas. Ühel päeval tuli Kaupole külla mingi kelm, kes keelitas Kaupot tegema majaosa müügitehingu ning lubas, et Kaupo saab vastu mugavustega korteri, kui oma majaosa andmist talle notaris müügitehinguga kinnitab ja ütleb, et on saanud kokkulepitud summa. Ostu-müüügi tehing sõlmiti, aga Kaupo raha ega korterit ei saanud. Kaupo pöördus suures hädas EPE poole, et oma kodu tagasi saada. EPE aitas teha kliendil esmase taotluse kohtusse, et seada müüdud majale käsunduskeeld, aitas leida advokaadi ja teha riigi õigusabi taotluse, et  ostu-müügi tehing kohtu kaudu tühistada. EPE huvikaitsja oli kogu menetluse käigus kontaktis kliendi ja kliendi advokaadiga, suhtles psühhiaatriga ja hankis tõendeid selle kohta, et Kaupo ei olnud võimeline aru saama ostu-müügi tehingu tagajärgedest ning et Kaupo lasi end heauskselt petta. Kuigi alguses ei olnud advokaadi sõnul väga palju lootust kliendile majaosa tagasi saada, siis hargnes sellest välja suurem petuskeemi lahendamine. Lõpuks sai Kaupo tagasi oma majaosa ning selle loo käigus avastati ka teisi kuritegusid. Ilma huvikaitsja abita oleks Kaupo jäänud kodutuks.

 

Liikumispuudega hooldekodu elanik pääses surmast

30-aastane Marko elas hooldekodus oma liikumispuude tõttu. Ühel päeval tekkisid tal tõsised terviseprobleemid ja hooldekodu suunas ta raviasutusse. Paraku saadeti Marko raviasustusest uuringuid tegemata ja ilma ravita tagasi hooldekodusse. Ta ei saanud abi oma tervislike probleemide lahendamisele ja samuti ei osanud ta edasi kuskilt abi küsida, kuigi tervslik seisund tundus talle ohtlik ja halvenes iga päevaga. Ta pöördus EPE poole ning  koos tehti pöördumine raviasutuse poole. Seejärel kutsus raviarst patsiendi uuringutele ning diagnoosi selgudes hakkas Marko ravi saama. Marko diagnoos oli niivõrd tõsine, et ilma ravita oleks olukord võinud lõppeda surmaga.

 

Õendushaiglate töö kvaliteedi paranemiseks on lootust

Liina (77) kukkus õnnetult ning vajas taastumist puusaluumõrast. Tema pereliikmed käisid tööl ning soovides, et taastumine toimuks professionaalide käe all ja jalad kiiresti liikuma saaks, pandi Liina taastusravihaiglasse (ka hooldusravi, praegu nimetatud õendushaiglaks).  Haiglasse minnes oli Liina igati adekvaatne ja jutukas. Nädala möödudes tekkis pereliikmetel kahtlus, et Liinale on antud liiga palju kangeid uinuteid, sest ta hakkas nägema luulusid, asju ette kujutama ning sageli leidsid pereliikmed ta voodist peaaegu teadvusetult ja kinniseotult. Kahe nädala pärast oli Liina täiesti sassis ning ainuke selgem jutt oli see, et ta soovib haiglast ära. Liina tütar võttis ühendust EPE-ga ning saades selgust, et raviteenused on vabatahtlikud, võttis pere vastu otsuse Liina haiglast koju tuua. Tema seisund oli raske, ta ei saanud millestki aru, ei tundnud pereliikmeid ega oma kodu ära, suurest opioidide tarvitamisest paistes huulte ja keele tõttu oli kõne arusaamatu. Pereliikmed valvasid teda kordamööda pidevalt kuni sai selgeks, et pere üksi siiski hakkama ei saa. EPE abiga leiti hooldekodu kuhu Liina peale mõningast taastumist paigutati ning kus tasapisi tema olukord paranes. Uimastite ületarbimisest toibumine võttis aega 9 kuud, kuid nüüd on Liina kodus ning rõõmus ja adekvaatne.

Kuna EPE-le oli laekunud sarnaseid kaebusi hooldusravi kehva kvaliteedi kohta viimasel paaril aastal ligi 50 ja erinevate haiglate kohta, siis kutsuti kokku kaebuse esitanud pereliikmete ümarlaud ja arutati, mida ette võtta. EPE koostas kaebuste ühistest joontest kokkuvõtte ning informeeris probleemist peaministrit, Sotsiaalministeeriumi ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni. Nimekiri 17-st asutusest, kust kaebusi laekunud oli, saadeti Terviseametile, Õiguskantslerile ja Riigikontrollile, kes teostasid nende asutuste kohta järelvalvet. Tänaseks on õendushaiglate töö kvaliteedi parandamine lülitatud ministeeriumi tööplaanidesse ning selleks on eraldatud raha.

 

Noor mees sai august välja ja parema tuleviku

Volodja (26) oli nooruse rumalusest ja mõjukate sõprade eesvedamisel sattunud oma varasemas elus mitmetesse pahandustesse - narkootikumid, alkohol, vargused ja tülid. Ühe tüli käigus kaotas ta suure osa oma hammastest ning vigastas lõualuud, mis ajendas Volodjat oma elu muutma. Ta tegi psühhiaatrite toel läbi ravikuuri ja loobus narkootikumidest ja alkoholist. Et elu uuesti järje peale saada, külastas ta regulaarselt päevakeskust ja õppis seal paremaid toimetuleku oskusi. Volodjale oli tehtud ka kena rehabilitatsiooniplaan, kus riigi poolt olid ettenähtud päris kopsakad summad teenuste jaoks, sh logopeedi teenus. Volodja pöördus koos oma tugiisikuga EPE huvikaitsja poole, et mis kasu võiks olla tal logopeedi teenusest, kui tal suur osa hambaid puudu on? EPE huvikaitsja pöördus omavalitsuse poole. Üldjuhul omavalitsused hambaraviteenuste jaoks toetusi ei anna, kuid siin jõuti tänu EPE huvikaitsja selgitustele kokkuleppele, et Volodja võtab hambaarstilt hinnapakkumise ja omavalitsus väljastab hambakliinikule garantiikirja ja tasub ravi eest.  Volodja sai sel viisil endale uued hambad. Kui asjajamised möödas, tuli Volodja õnnelikult EPE kontorisse ja tänas abi eest, sest ta ei saanud mitte ainult uusi hambaid, vaid ka uue usu tulevikku, motivatsiooni läbida rehabilitatsioon ja leida endale sobiv töö.

 

Avastati sotsiaaltöötajate petuskeem

Anu (31) oli terve elu pidanud vaeva nägema, et ots-otsaga kokku tulla. Elu polnud naist hellitanud, vanemate heale eeskujule ja abile polnud tal võimalik loota, ainuke, keda naine hea sõnaga alati meeles pidas oli vanaema. Läks nii, et Ehal sündis laps, kuid isa polnud. Anu oli tubli ja kõigele vaatamata sai ta pisipojaga hakkama, mõne aja pärast leidis ta ka uue armastuse. Elukaaslase sugulaste juures leidis  noorpere peavarju, aga kuna elati maal, kus tööd  polnud, siis rahaliselt elati pidevas puuduses ning pere pidi ikka ja jälle omavalitsuse poole pöörduma, et abi saada. Mõne toetuse nad sealt ka said. Kuna maal elades elu-olu ei paranenud ja tööd ei olnud, maja kus elati oli väga halvas seisus ja vajas remonti, otsustasid nad linna kolida. Pere leidis soodsa elukoha ja mõne ajapärast ka töö ühes kalatöötluse firmas. Eluke hakkas tasapisi paranema ja ühel päeval oli Anul vaja pensioniametis andmed ümber muuta ja uus panga kontonumber esitada, kuhu lapse toetusraha kanda. Pensioniametist sai Anu teada jahmatava paneva uudise, et tema laps ei olegi tema kasvatada, vaid et tema poeg on antud kasuperesse tema endise omavalitsuse sotsialtöötaja juurde. Anu ei saanud esialgu millestki aru, kuna laps oli alati tema juures kasvanud ja kuigi ta oli vaene inimene polnud tal kunagi mõtessegi tulnud oma lapsest loobuda.

Anu jõudis EPE nõustaja juurde ja palus asja selgitada. EPE nõustaja tegi avalduse Prokuratuuri ja taotles asja uurimist. Kohtuliku menetluse käigus avastati, et omavalitsuse sotsiaalnõunik ja sotsiaaltöötaja olid vormistanud kümne aasta jooksul mitmeid riskiperede lapsi sotsiaaltöötaja kasulasteks ning sellise skeemi alusel riigilt välja petnud kasuperedele makstavaid toetusi. Kahjuks selgus loo uurimisel, et sotsiaaltöötajad, kes oleksid pidanud hädas olevat ema ja last aitama, kasutasid neid hoopis alatult riigilt raha välja petmise eesmärgil. Tänu südikale emale ja EPE tööle avastati suurejooneline petuskeem, mida väike omavalitus oli aastaid takistamatult läbi viinud.

 

 

 
Ühingust
 
EPE teenused
Ootame annetusi
Uudised
Kajastused meedias
Juhtumite näiteid
Statistika alates 1994
Organisatsioonist
Projektid
 
EMP Vabaühenduste Fondi projekt 2013
 
ESF projekt 2010 - 2012
 
 
06.03.2017
Diabeediravimid võivad tekitada gangreeni
11.01.2017
Uued juhised andmekaitsest ja patsiendi nõusolekust
21.12.2016
Käsimüügi ravimite infolehtede vene ja inglise keelsed tõlked on olemas
14.12.2016
EPE tunneb muret ohjeldusmeetmete kuritarvitamise üle tavahaiglates
30.11.2016
EPE toetab patsientide õigust valida hambaarsti
10.11.2016
EPE osaleb KPMG uuringus terviseandmete liikumise kohta
07.11.2016
EPE uurib kuidas on võimalik parandada vigaseid andmeid digiloos

   Eesti Patsiendite Esindusühing  Kaupmehe 14 10114 Tallinn  Tel 65 66 429 

Hasartmängumaksu nõukogu EEA GRANTS / NORWAY GRANTS KÜSK Tallinna linn Sotsiaalministeerium Open Society Institute Avatud Eesti Fond Euroopa Sotsiaalfond Balti-Ameerika Partnerlusprogramm Mental Disability Advocacy Center
 
Web disain